Õpetaja Kristi Saar: "Vahel piisab ühest tähest taevas" 26. января LL
Jaanuarikuu keskpaigast alustas meie koolis tööd pikapäevarühma õpetaja Kristi Saar. Uudishimulikud foto- ja meediaringi õpilased sobitasid õpetaja Kristiga pisut tutvust ja lasevad teil kõigil nüüd temaga tuttavaks saada!
Kuidas iseloomustaksid ennast kahe lausega?
Olen väga uudishimulik elu suhtes. Arvan, et olen sõbralik ja heatahtlik, vahel ka mõnedes asjades kangekaelne. See on tegelikult alati üks raske küsimus, sest kui proovin vastata, saan aru, et olen väga vastandlik - näiteks arvan, et olen pigem täpne, siis mõnes asjas jällegi pole täpsus minu jaoks üldse nii oluline jne. Aga ühte olen kindlasti - aus. Vähemalt proovin. Enda ja teiste suhtes.
Millega sa tegeled vabal ajal?
Mmm…. muusika…. see on alati olnud ja jääb oluliseks komponendiks mu elus. Mängin viiulit, klaverit, rütmipille, laulan, annan pillitunde, mängin ansamblites, orkestris.
Väga meeldib looduses olla, matkata, jalutada ja muidugi enda kodu lillepeenardes ja aiamaa mullas sobrada.
Lihtsalt olla meeldib ka väga :).
Ja veel huvitab mind väga INIMENE ja UNIVERSUM. Inimese tegelik potentsiaal ja kuidas meie …. ütleme lihtsustades - maailm (vaimne, füüsiline, nähtav, nähtamatu) toimib. Sellealaseid raamatuid, videosid, podcaste loen/vaatan.
Mis sind elus inspireerib?
Suur inspiratsiooni allikas on olnud mu enda 3 last. Nad on inspireerinud vaatama inimese arengule teise pilguga. Nad on inspireerinud mind minult endalt küsima, mis, miks, kuidas, milleks, kas jne.
Ja loodus inspireerib. Vahel inspireerib midagi tegema. Vahel jälle väga vaikselt olema.
Tegelikult inspireerib meid üldjoontes kõiki sama asi - olla siin õnnelik. Ja me leiame selleks väga erinevad võimalused. Vahel piisab selleks ühest tähest taevas, vahel on vaja mõni raske katsumus läbi elada, et jälle õnne ja rõõmuni jõuda. Elame ju huvitavas duaalses maailmas :)
Milline on sinu varasem töökogemus?
Olen olnud põhiliselt seotud muusikaga - olen olnud suurema osa oma tööelu ajast viiuliõpetaja, ansamblite juhendaja, interpreet. Aga peale nö klassikalise vaatenurga muusikale on mind väga huvitanud helide mõju inimesele üldse. Läbi selle olen jõudnud ka teistsugusesse helide maailma, mis on mind inspireerinud nüüd tegema ka heliteraapiat (ja teisi teraapiaid, mida olen õppinud) ja loomingulisi helitöötubasid.
Kui kaua sa oled lastega seotud tööd teinud?
Lastega seotud tööd olen teinud alates ülikooli ajast ehk peaaegu 20 aastat.
Millised on olnud sinu positiivsed ja negatiivsed kogemused lastega töötades?
Põhiliselt ongi olnud positiivsed kogemused. Näiteid on tohutult palju, muidugi, väga erinevate detailidega. Aga ma arvan, et põhiline on see, et lapsed on väga teistsuguse olemise ja olemusega ja sellest lähtuvalt peab olema ise ka väga paindlik ja tunnetama ja aru saama, et enda paradigmade (arusaamade/maailmavaate) järgi ei saa ainult toimetada, et alati uus põlvkond toobki midagi uut ja oluline on ka täiskasvanutel õppida, kuidas sellega kohaneda.
Aga mõni näide ka siis. Positiivne on juba see, kui näed, et suutsid mõnel lapsel tuju veidi paremaks teha. Või lihtsalt üks armas kallistus...
Negatiivsed kogemused ….. ma ei julgeks neid kogemusi nimetada negatiivseteks. Võtame näite, et mõni laps täiskasvanute silmis ei käitu hästi, käitub nö normidele üldse mitte vastavalt, sõimab teisi, kakleb jms. Siis muidugi on selliste probleemidega keeruline toime tulla, aga sellistel käitumisviisidel on ka tegelikult omad põhjused. Ma ei arva, et on olemas “head” inimesed ja “halvad” inimesed. Me kõik oleme mõnikord head ja halvad - oleneb kelle vaatenurgast vaadata. Aga kui jõuda inimese tuumani, siis oleme kõik head, vahel ongi lihtsalt mõnel lapsel/inimesel see hea tuum millegi alla nö peitu pandud ja väliselt käitub siis nö halvasti. Aga tegelikult on see kõik kaitsekiht. Sest tegelikult ükski inimene, kellel enda sees valus pole, ei lähe teisele inimesele haiget tegema, ükskõik kas siis füüsiliselt või vaimselt. Haiget teeb ainult see inimene, kellel endal on valus. Ja tihtipeale, alateadlikult, see hirm enda valu ees paneb käituma “halvasti”. Üldiselt muidugi hirm füüsilise valu ees on seotud alalhoiu/ellujäämis instinktiga. Hirm psüühilise valu ees on seotud juba väga paljude teiste tunnete ja aspektidega.
Milliseid väljakutseid sa ootad pikapäevarühma õpetaja töös?
Ma arvan, et eelmise küsimuse vastus on suuresti ka selle küsimuse vastus. Alati on väljakutse - kuidas erinevad inimesed saaksid võimalikult hästi ja toredasti ühises olemises (koolis, ühiskonnas, kultuuriruumis, maailmas) hakkama. Kuidas meis kõigis arendada empaatiat, nii et me saaksime harmooniliselt, tunnetuslikult koos toimida, mitte ainult reeglite järgi? Seni küll, kui sellist empaatilist tasandit veel ei ole, on vaja reegleid.
Milliste tunnetega alustad tööd meie koolis?
Olen ainult nädalajagu jõudnud tööl olla. Praegu on veel segadust mu enda jaoks palju. Nii et on ühest küljest segane tunne, teisest küljest tore ootus :). Aga rõõmustav on, et nii palju toredaid väikeseid sõpru on juba. Ja veel - kuigi suuremate klasside õpilasi ma ju peaaegu üldse ei tunne veel, siis on ka nende puhul tunda, kuidas maal kasvanud lapsed on hoopis teise konsistentsiga. Nad on avatumad, heatahtlikud, julgemad suhtlejad (ka võõrastega), tasakaalukamad.
Soovime õpetaja Kristile mõnusaid aegu Kärla koolis!
Eliise Kirs, Janette Jaansalu, Lisette Avik ja Marileen Seli
Foto- ja meediaringi õpilased 7. ja 6. klassist
Jaanuarikuu keskpaigast alustas meie koolis tööd pikapäevarühma õpetaja Kristi Saar. Uudishimulikud foto- ja meediaringi õpilased sobitasid õpetaja Kristiga pisut tutvust ja lasevad teil kõigil nüüd temaga tuttavaks saada!
Kuidas iseloomustaksid ennast kahe lausega?
Olen väga uudishimulik elu suhtes. Arvan, et olen sõbralik ja heatahtlik, vahel ka mõnedes asjades kangekaelne. See on tegelikult alati üks raske küsimus, sest kui proovin vastata, saan aru, et olen väga vastandlik - näiteks arvan, et olen pigem täpne, siis mõnes asjas jällegi pole täpsus minu jaoks üldse nii oluline jne. Aga ühte olen kindlasti - aus. Vähemalt proovin. Enda ja teiste suhtes.
Millega sa tegeled vabal ajal?
Mmm…. muusika…. see on alati olnud ja jääb oluliseks komponendiks mu elus. Mängin viiulit, klaverit, rütmipille, laulan, annan pillitunde, mängin ansamblites, orkestris.
Väga meeldib looduses olla, matkata, jalutada ja muidugi enda kodu lillepeenardes ja aiamaa mullas sobrada.
Lihtsalt olla meeldib ka väga :).
Ja veel huvitab mind väga INIMENE ja UNIVERSUM. Inimese tegelik potentsiaal ja kuidas meie …. ütleme lihtsustades - maailm (vaimne, füüsiline, nähtav, nähtamatu) toimib. Sellealaseid raamatuid, videosid, podcaste loen/vaatan.
Mis sind elus inspireerib?
Suur inspiratsiooni allikas on olnud mu enda 3 last. Nad on inspireerinud vaatama inimese arengule teise pilguga. Nad on inspireerinud mind minult endalt küsima, mis, miks, kuidas, milleks, kas jne.
Ja loodus inspireerib. Vahel inspireerib midagi tegema. Vahel jälle väga vaikselt olema.
Tegelikult inspireerib meid üldjoontes kõiki sama asi - olla siin õnnelik. Ja me leiame selleks väga erinevad võimalused. Vahel piisab selleks ühest tähest taevas, vahel on vaja mõni raske katsumus läbi elada, et jälle õnne ja rõõmuni jõuda. Elame ju huvitavas duaalses maailmas :)
Milline on sinu varasem töökogemus?
Olen olnud põhiliselt seotud muusikaga - olen olnud suurema osa oma tööelu ajast viiuliõpetaja, ansamblite juhendaja, interpreet. Aga peale nö klassikalise vaatenurga muusikale on mind väga huvitanud helide mõju inimesele üldse. Läbi selle olen jõudnud ka teistsugusesse helide maailma, mis on mind inspireerinud nüüd tegema ka heliteraapiat (ja teisi teraapiaid, mida olen õppinud) ja loomingulisi helitöötubasid.
Kui kaua sa oled lastega seotud tööd teinud?
Lastega seotud tööd olen teinud alates ülikooli ajast ehk peaaegu 20 aastat.
Millised on olnud sinu positiivsed ja negatiivsed kogemused lastega töötades?
Põhiliselt ongi olnud positiivsed kogemused. Näiteid on tohutult palju, muidugi, väga erinevate detailidega. Aga ma arvan, et põhiline on see, et lapsed on väga teistsuguse olemise ja olemusega ja sellest lähtuvalt peab olema ise ka väga paindlik ja tunnetama ja aru saama, et enda paradigmade (arusaamade/maailmavaate) järgi ei saa ainult toimetada, et alati uus põlvkond toobki midagi uut ja oluline on ka täiskasvanutel õppida, kuidas sellega kohaneda.
Aga mõni näide ka siis. Positiivne on juba see, kui näed, et suutsid mõnel lapsel tuju veidi paremaks teha. Või lihtsalt üks armas kallistus...
Negatiivsed kogemused ….. ma ei julgeks neid kogemusi nimetada negatiivseteks. Võtame näite, et mõni laps täiskasvanute silmis ei käitu hästi, käitub nö normidele üldse mitte vastavalt, sõimab teisi, kakleb jms. Siis muidugi on selliste probleemidega keeruline toime tulla, aga sellistel käitumisviisidel on ka tegelikult omad põhjused. Ma ei arva, et on olemas “head” inimesed ja “halvad” inimesed. Me kõik oleme mõnikord head ja halvad - oleneb kelle vaatenurgast vaadata. Aga kui jõuda inimese tuumani, siis oleme kõik head, vahel ongi lihtsalt mõnel lapsel/inimesel see hea tuum millegi alla nö peitu pandud ja väliselt käitub siis nö halvasti. Aga tegelikult on see kõik kaitsekiht. Sest tegelikult ükski inimene, kellel enda sees valus pole, ei lähe teisele inimesele haiget tegema, ükskõik kas siis füüsiliselt või vaimselt. Haiget teeb ainult see inimene, kellel endal on valus. Ja tihtipeale, alateadlikult, see hirm enda valu ees paneb käituma “halvasti”. Üldiselt muidugi hirm füüsilise valu ees on seotud alalhoiu/ellujäämis instinktiga. Hirm psüühilise valu ees on seotud juba väga paljude teiste tunnete ja aspektidega.
Milliseid väljakutseid sa ootad pikapäevarühma õpetaja töös?
Ma arvan, et eelmise küsimuse vastus on suuresti ka selle küsimuse vastus. Alati on väljakutse - kuidas erinevad inimesed saaksid võimalikult hästi ja toredasti ühises olemises (koolis, ühiskonnas, kultuuriruumis, maailmas) hakkama. Kuidas meis kõigis arendada empaatiat, nii et me saaksime harmooniliselt, tunnetuslikult koos toimida, mitte ainult reeglite järgi? Seni küll, kui sellist empaatilist tasandit veel ei ole, on vaja reegleid.
Milliste tunnetega alustad tööd meie koolis?
Olen ainult nädalajagu jõudnud tööl olla. Praegu on veel segadust mu enda jaoks palju. Nii et on ühest küljest segane tunne, teisest küljest tore ootus :). Aga rõõmustav on, et nii palju toredaid väikeseid sõpru on juba. Ja veel - kuigi suuremate klasside õpilasi ma ju peaaegu üldse ei tunne veel, siis on ka nende puhul tunda, kuidas maal kasvanud lapsed on hoopis teise konsistentsiga. Nad on avatumad, heatahtlikud, julgemad suhtlejad (ka võõrastega), tasakaalukamad.
Soovime õpetaja Kristile mõnusaid aegu Kärla koolis!
Eliise Kirs, Janette Jaansalu, Lisette Avik ja Marileen Seli
Foto- ja meediaringi õpilased 7. ja 6. klassist
