____________________________________________________________
Greete jäi vanaema hoolde, teadmata, et vanaema on katkine AI-robot. Pärast tüdruku hirmsat kadumist avastas politsei verd täis toa ja teiste laste surnukehad. Greetet pole siiani leitud – toast kostab endiselt vaikset nuttu…
____________________________________________________________
Selline oli lühikokkuvõte 4. klassi Neleliis Lopp õudusjutust, millega ta ettevõtlikkuse tunni raames HÖFF õudusjuttude konkursil osales. Jutu "Vanaema ja tüdruk" eest sai Neleliisi eriauhinna, milleks oli Stanisław Lemi juturaamat "Robotite muinasjutud" koos märkmikuga.
Palju õnne, Neleliis!
Uudist kajastas ka Saarte Hääl: https://saartehaal.postimees.ee/8241303/hoff-karla-kooli-opilane-sai-ponevusjutu-eest-eriauhinnalink opens on new page
Õudusjuttu saad lugeda allpool.
Vanaema ja tüdruk
Elas kord üks väike tüdruk. Ta oli 5- aastane. Ta vanemad olid kaugel tööl, seepärast pidi ta enda vanaemaga olema. Vanaema oli väga õnnelik, sest tal oli väga, väga palju lapselapsi. Lapse nimi oli Greete. Kui Greete koeraga õue mängima läks pani vanaema talle jope selga ja kindad kätte. Greete läks koera kuudi juurde. Koera ei olnud seal sees, siis otsis ta terve hoovi läbi aga koera ikka ei olnud. Greete läks tuppa ja hüüdis vanaema. Vanaema tuli lapse juurde ja Greete küsis vanaema käest, kus koer on? Vanaema tegi imeliku näo pähe ja vastas, et siin ei ole mingit koera olnudki. Aga kui Greete oli 3-aastane, siis siin oli koer. Vanaema vastas, et koer on juba ammu surnud. Greete hakkas nutma, sest ta oli kurb, et koer surnud oli. Õnneks õues oli lumi maas ja lumes möllamine vanaemaga tõstis Greete tuju väga.
Aga vanaema ei olnud lihtsalt vanaema, vaid ta oli AI vanaema. Ja vanaema ja Greete käisid kelgutamas ära läksid tuppa ja vanaema käskis Greetel laua katta niikaua kuni vanaema süüa tegi. Greete võttis esimese klaasi see kukkus maha ja lendas AI vanaema poole AI vanaema oli väga väga vihane. Greete oli ehmunud, vanaema võttis noa ja viskas Greete selle Greete poole. Nuga riivas Greetet. Siis viskas AI vanaema jälle, aga mitte noa, vaid klaasiga ja see lendas Greetele näkku. Ja Greete sai surma. Siis kostis uksekell ja AI vanaemal tuli meelde, et lapse vanemad tulid tagasi. Vanaema viskas lapse surnukeha kappi, kust tal olid ka teiste laste surnukehad. See tuba oli üleni verd täis. Lapse vanemad astusid tuppa, küsisid vanaema käest, kus Greete on? Vanaema ei vastanud midagi, siis said vanemad väga- väga kurjaks. Vanemad vaatasid terve maja läbi ja kutsusid politsei. Politsei tuli ja vanemad ütlesid, et jätsime lapse vanaema juurde, tulid töölt tagasi ja last enam polnudki.
Politsei küsis vanaemalt: „Kus laps on?“ Vanaema vastas: „Ta mängib õues.“ Kuid Greetet polnud. Politsei märkas põrandal verd ja avastas kapist hirmuäratava vaatepildi – seal olid laste asjad ja... surnukehad.
Vanaema proovis põgeneda, aga politsei sai ta kätte. Selgus, et vanaema oli hoopis katkise programmiga robot. Ta oli loodud lapsi hoidma, kuid süsteem oli rikki läinud ja ta muutus ohtlikuks. Teadlased viisid roboti ära, kustutasid mälud ja muutsid ta ohutuks.
Greetet aga ei ole siiani leitud. Kuid sellest verisest toast kostuvad endiselt sosinad ja vaikne lapse nutt…
