Meie lood

Õppekäik viis hülgeid vaatlema 20. märts Laidi


19. märtsil sõitsid Kärla kooli 9. klass koos SÜGi bioloogiaõpetaja Mart Mölderiga õppereisile. Sõitsime Soegininale hülgevaatlusele.

Kohale jõudes saime me kõik binoklid ning matk mere poole võis alata. Kuigi vihmane ilm morjendas meid veidi, olime siiski õnnelikud, et saime ka sisemaalt välja mereõhku hingama. Teel merele läksime läbi türnpuusalu, samal ajal kui Härra Mölder tutvustas meile neid huvitavaid puid ja nende kasutusviise läbi aegade. Kui me olime jõudnud kivisele rannaäärele, asusime me teele oma viimase sihtpunkti,  Soeginina poole.

Mereääres leidis üks poiss kondi. Õpetaja Mölder õpetas meile uue põneva triki, kuidas teada saada, kelle luu see olla võib: kui visata luu ülesse ja see jääb õhku pidama on tegemist kotkaluuga, kui luu kukub kätte, siis on tegemis hülgeluuga ning kui luu kukub “varba peale” on tegemist metssealuuga. Hetkel oli tegemist hülgeluuga. Teel edasi leidsime veel paar hülgekonti, isegi ühe hallhülge pealuu.

Kuid siis ootas meid rannas üllatus. Rannaäärele, merest umbes mõne meetri kaugusele oli ennast vinnanud väikene hall hülgepoeg. Kogu meie klass oli äärmiselt erutatud nähes hüljest võibolla elus esimest korda. Hüljes tunnetas suures inimestekogus ohtu ning hakkas urisema, mille peale liikusime temast ettevaatlikult mööda. Kui inimesed olid jõudnud ohutule kaugusele hakkas hüljes tagasi mere poole liikuma. Õpilaste silmad olid justkui liimitud looma külge, kuid oli aeg edasi minna.

Arvasime et see oli kõik, aga oh üllatust, veel üks hüljes! Seekord oli tegemist palju noorema, umbes nädalavanuse hülgekutsikaga, kellel oli veel valge karvastik. Kuna too seisis keset meie rada, ei hakanud me hülgest mööda ronima vaid sättisime oma teleskoobi temast veidi kaugemale. Läbi teleskoobi saime nähe kaugemal saarel hülgeid lesisklemas.

Järgmiseks oli plaan täiskasvanud hülgeemasid rannale lähemale kutsuda. Selleks tegid kõik “UUUUU” häält, millepeale oli näha isegi viite täissuuruses looma. Õpetaja Mölder seletas veel, kuidas teha isas- ning emasloomadel vahet: kõik oleneb looma nina kumerusest. Olles näinud ära ka suured loomad, liikusime tagasi bussi poole.

Hülgevaatlus on asi, mida enamus meie vanused pole veel kogeda saanud. Oli väga huvitav näha mereloomi nii lähedalt, väljaspool loomaaeda.

 

Annika Suurna ja Karis Kivi

9. klassist

 

Karise tehtud pilte vaata siit: https://photos.google.com/share/AF1QipNJR7ngJ1PXveNYjdULWyRN0X4bl_z1_sZbXk4855LAxpGjuBAQCNrmhjwS5_s0Yw?key=bnZjR2RsbW9mSkNXdlNNOGY0NVpaeXdVcnpwRml3

 

19. märtsil sõitsid Kärla kooli 9. klass koos SÜGi bioloogiaõpetaja Mart Mölderiga õppereisile. Sõitsime Soegininale hülgevaatlusele.

Kohale jõudes saime me kõik binoklid ning matk mere poole võis alata. Kuigi vihmane ilm morjendas meid veidi, olime siiski õnnelikud, et saime ka sisemaalt välja mereõhku hingama. Teel merele läksime läbi türnpuusalu, samal ajal kui Härra Mölder tutvustas meile neid huvitavaid puid ja nende kasutusviise läbi aegade. Kui me olime jõudnud kivisele rannaäärele, asusime me teele oma viimase sihtpunkti,  Soeginina poole.

Mereääres leidis üks poiss kondi. Õpetaja Mölder õpetas meile uue põneva triki, kuidas teada saada, kelle luu see olla võib: kui visata luu ülesse ja see jääb õhku pidama on tegemist kotkaluuga, kui luu kukub kätte, siis on tegemis hülgeluuga ning kui luu kukub “varba peale” on tegemist metssealuuga. Hetkel oli tegemist hülgeluuga. Teel edasi leidsime veel paar hülgekonti, isegi ühe hallhülge pealuu.

Kuid siis ootas meid rannas üllatus. Rannaäärele, merest umbes mõne meetri kaugusele oli ennast vinnanud väikene hall hülgepoeg. Kogu meie klass oli äärmiselt erutatud nähes hüljest võibolla elus esimest korda. Hüljes tunnetas suures inimestekogus ohtu ning hakkas urisema, mille peale liikusime temast ettevaatlikult mööda. Kui inimesed olid jõudnud ohutule kaugusele hakkas hüljes tagasi mere poole liikuma. Õpilaste silmad olid justkui liimitud looma külge, kuid oli aeg edasi minna.

Arvasime et see oli kõik, aga oh üllatust, veel üks hüljes! Seekord oli tegemist palju noorema, umbes nädalavanuse hülgekutsikaga, kellel oli veel valge karvastik. Kuna too seisis keset meie rada, ei hakanud me hülgest mööda ronima vaid sättisime oma teleskoobi temast veidi kaugemale. Läbi teleskoobi saime nähe kaugemal saarel hülgeid lesisklemas.

Järgmiseks oli plaan täiskasvanud hülgeemasid rannale lähemale kutsuda. Selleks tegid kõik “UUUUU” häält, millepeale oli näha isegi viite täissuuruses looma. Õpetaja Mölder seletas veel, kuidas teha isas- ning emasloomadel vahet: kõik oleneb looma nina kumerusest. Olles näinud ära ka suured loomad, liikusime tagasi bussi poole.

Hülgevaatlus on asi, mida enamus meie vanused pole veel kogeda saanud. Oli väga huvitav näha mereloomi nii lähedalt, väljaspool loomaaeda.

 

Annika Suurna ja Karis Kivi

9. klassist

 

Karise tehtud pilte vaata siit: https://photos.google.com/share/AF1QipNJR7ngJ1PXveNYjdULWyRN0X4bl_z1_sZbXk4855LAxpGjuBAQCNrmhjwS5_s0Yw?key=bnZjR2RsbW9mSkNXdlNNOGY0NVpaeXdVcnpwRml3

 

Hetkel on lehel 0 kasutajat.