Meie lood

Favignana - paradiisisaareke Vahemeres 02. november Laidi


Kärla Põhikooli õpetajad ja õpilased osalesid 10.-14. oktoobrini Itaalias Erasmus+  rahvusvahelises koostööprojektis Small islands to make future citizens grow.

Kohtumine leidis aset Sitsiilia maakonnas asuval Favignana saarel. Saar on umbes Naissaare suurune (pindala ca 19 km²) ja kuulub Egadi saarestikku Vahemeres.

Pühapäev - 9. oktoober. Reis algas elamusterohkelt. Nimelt meie plaanitud õhureis Sitsiilia pealinna Palermosse asendus lennu ajal äikeseilma tõttu hoopis reisiks Cataniasse. Eht-itaalialik temperatuur ja temperament võtsid meid vastu kohe, kui olime Cataniasse jõudnud.

Olime null-punktis, vales lennujaamas, seetõttu öömajata, mida Sirje käigu pealt lahendama hakkas. Kuna olime Sitsiilia teises servas ja Palermost 200 km kaugusel, siis pidid lennufirmad kõigile reisijatele bussid Palermosse organiseerima, kuid meie lennufirma - Lufthansa - ei saanud ülesandega hakkama. Nii me siis otsisime lahendusi ja samal ajal vaatasime, kuidas itaalia padre ehk pereisa oma pahameelt bussist mahajäämise tõttu pitsakarbi peale välja valas ning selle lihtsalt tänavale maha loopis. Ilm oli küll mõnusalt soe, aga reisinud olime selleks ajaks juba piisavalt pikalt, nii et soov kiiresti hotelli jõuda oli meil kõigil. Smugeldasime end Ryanairi bussi peale. Kesköö paiku olime Palermos ja peale väikseid sekeldusi taksode otsimisega lõpetasimegi esimese päeva Itaalias mõnusas bussijaama lähedases majutusasutuses (New B&B Dimora Annulina). 

Järgmisel hommikul (hoolimata mõningatest ööhäältest), ärkasime kõik reipamatena ning olime valmis uuteks seiklusteks. 

Kõigepealt sõime tagasihoidlikku B&B hommikusööki (miks need itaallased nii kangesti kõiki kuivikuid ja küpsiseid kilepakenditesse topivad?); seejärel kahekorruselise bussi peale ja järgmise sihtkoha - Trapani - poole teele. Ilm oli küll vihmane, aga sellegipoolest oli põnev bussiaknast liiklust, inimesi tänavatel ja hiljem ka kauneid loodusmaastikke vaadata ja pildistada. 

Trapanisse jõudes soetas inglise keele õpetaja Morten meile kõigile hüdrofoili piletid ja kell 12:20 hakkasime Liberti Lines kompanii Vittoria M nimelise alusega Favignana poole liikuma. 

Ilm oli vahepeal päikeseliseks muutunud ja kohtumine Favignana sadamas teiste projektipartneritega toimus juba mõnusas südasuvises kuumuses ja päikesepaistes.

Kuna vahemaad Favignana linnakeses on väikesed, siis liikusime järgmisesse kohta - nimelt pidulikule lõunasöögile - jala. La Pinnatas restoran üllatas meid erinevate kohalike roogadega - sõime kuskussi kalaga, pastat rohkes tomatikastmes ja muudki hõrgutavat või siis üllatusi valmistavat.

Edasi läksime koos kohvritega otse kooli. Kool (Instituto Comprensivo Antonino Rallo) asub  helekollases kahekorruselises kivimajas. Kool asub muuseas otse vangla kõrval!!! 

Uksest sisse astudes ootas meid kohe üllatus - õpilased olid end kooli fuajees treppidele sättinud, kõigil projektiga seotud partnerriikide lipud käes. Ja peagi kõlas Euroopa Liidu hümn ehk Ludwig van Beethoweni Ood rõõmule, mille esitasid  flöötidel kohalikud koolitüdrukud. Muusikapaladele järgnes ka kooli direktori kõne. 

Põhikooli ruumid olid meie kooli ruumidega võrreldes pehmelt väljendades tagasihoidlikumad. Ruumides oli vilets akustika, paljudes klassides lauad-toolid vanad. Samas - arvutiklassis olid korralikud Apple lauaarvutid. 

Saime väikese ülevaate Favignanast, samuti eesootavatest päevadest ja peale kella 17 olime esimese koolipäevaga ühele poole saanud. Edasi ootas vaba aeg, mida sisustati puhkamisega hotellis (B&B Il Tufos), ujumise ja poodlemisega.

Teisipäeval, 11. oktoobril jagati projektiga seotud õpilased ja õpetajad kuueks rühmaks ning algas liitreaalsus-programmi AR MAKR õppimine. 

Umbes kella 10 paiku hommikul läksime aga kahe naljaka buss-rongiga randa, kus toimus plastikuvigastustest terveks ravitud kilpkonnade (Caretta caretta ehk merikilpkonnade)  merre tagasilaskmine. Kilpkonnade vettelaskmisel said Laurete ja Laura Riin oma panusena aidata neid veepiirini viia.  

Kell 12 seilasime Favignana sadamast kolme kaatriga saare omanäolist rannikut vaatama ja ilusat suveilma nautima. 

Esimene peatuspaik oli Cala Rossa - üks kuulsaimaid randu Favignanas. Vesi oli imeliselt sinine ja varsti oli enamik paadiseltskonnast juba vees. 

Järgmine pikem peatus oli Bue Marino Beach. Ujumine jätkus. Peagi läks ka lauluks ja tantsuksning kohapeal valmistati ka maitsev suupistete ja pastaroaga lõunaeine - kolm alust oli ühiseks suureks tegevuspaigaks kokku hiivatud ja ühest paadist teise liikudes nauditi kõike, mida päeval pakkuda oli.

17:45 olime tagasi Favignana sadamas. Tagasiteel saime ka suuremat loksumist tunda, lained peksid laeva sisse, nii et enamus meist olid kuivale maale jõudes parajalt märjad. 

Päeva lõpetasid mõned meist pizzade söömisega.

Kolmapäeval, 12. oktoobril oli ilm näitamas oma vihmasemat palet. Koolis tegelesid kõik grupid liitreaalsuse ülesandega; enamikele valmistas see peavalu, sest Ipad-id ei olnud just kõige koostööaltimad; tehniliste probleemide ületamiseks ja programmiga põhjalikumalt tutvumiseks tekkis Rosettel idee, et võiksime ühe tahvli hotelli küsida. Mida me ka tegime. Etteruttavalt võib öelda, et õhtune ilm oli vihmane, nii oli AR MAKR äpiga toimetamine päris lõbus ajaviide.

Päeval aga külastasime endist tuunikalatehast, milles tänapäeval asub muuseum. 

See 1859. aastal ehitatud tuunikala töötlemise tehas kuulus kuulsale Florio perekonnale, kelle dünastiale pani aluse Vincenzo Florio vanem (1799-1886). 

Vincenzo Florio leiutas tuunikalakonservide säilitamiseks uue tehnoloogia, millega kindlustas oma perekonnale konkurentide ees edu ja läbilöögivõime. 

Tehas tegutses 1977. aastani. Muuseumis saime oma silmaga näha paate, millega tuunikala püüti; samuti püünise mudelit, mille abil muuseumi giid selgitas, kuidas kalapüük toimus. Tuunikalad on suured - ei olnud ime, kui kala oli üle 2 meetri pikk ja 1,5 meetrise ümbermõõduga.  

Muuseumisse oli üles seatud ka videoinstallatsioon, kus oma raskest tööst jutustasid virtuaalselt endised kalamehed ja tehasetöötajad.

Kolmapäeval käisime ka väga huvitavas aias, millel nimeks Impossible Garden (Giardino dell’Impossibile) - nimelt ei uskunud saarerahvas, et sellest ideest asja saab. Aga sai! 

Aed asetseb ca 40 000 m² maa-alal, millest osa asetseb maapinnast madalamal - nimelt on Favignana saarel juba mitu sajandit kohalikku kivimit kaevandatud (kivimi ingliskeelne nimetus on tuff ning see on tekkinud peamiselt vulkaanituha kivistumisest).  Ühte sellisesse “kaevandusse” rajaski Maria Gabriella oma aia, kuhu ta on istutanud ligi 500 erinevat taime. Meil avanes võimalus aia loojat oma silmaga näha. Lisaks tehti meile aias giidituur, mille käigus tutvusime paljude huvitavate taimede ja puudega; samuti räägiti sellest, kuidas vanasti tuffi kaevandamine käis. 

Neljapäeva hommik algas äikesetormiga. Vihma tuli taevast ämbritega, nii et hommikusöök hotelli teise korruse rõdul oli veidi ekstreemne. 

Kooli poole hakkasime liikuma ka veidi hiljem kui tavaliselt, sest ootasime vihmasaju lõppu. Tänavad nägid välja nagu jõed, aga mida aeg edasi, seda selgemaks ja kuivemaks ilm läks.

Kell 14:00 toimus koolis AR MAKR äpiga loodud tööde esitlus. Ükski töö ei olnud just perfektse teostusega, kuid täiuslikust teostusest olulisem oli uute oskuste omandamine ja katsetamine.

Itaalias käies peab kindlasti kohalikku jäätist ka proovima. Külma maiust saab jäätisepoest ehk -baarist (itaalia keeles gelateria) Olime seda ka juba varem teinud, aga neljapäevane jäätiseamps oli justkui valmis saadud esitluste (suur töö selja taga) tähistamaks

Reede, 14. oktoober - Favignanalt lahkumine. Nädal oli kulgenud väga ruttu, lausa kahju oli juba saarelt lahkuda. Viimase saarel viibimise päeva ilm oli ka ülimõnus. Päike paistis, aga oli tuuline, nii et üleliigset palavust ei olnud ja sai nautida päikest, merd, ilusaid vaateid. 

Jätsime oma ilusa hotelli ja selle töötajatega hüvasti ning läksime - nüüd siis juba suuremaks paisunud kohvritega - kooli poole. 

Koolis valitses viimase päeva tohuvapohu - oodati justkui midagi, aga mida? Keegi justkui ei teadnud. Igal juhul mõne aja pärast tehti ettepanek, et võiksime minna kilpkonnade varjupaika - ehk siis keskusesse, kus kilpkonni nende plastikuvigastustest terveks ravitakse. Kokku oli keskuses 3 “patsienti”. Kõik eraldi väikestes sinistes basseinides. Õnnetud, üksikud, haavatud. Kurb vaatepilt.

Aga hommikuse ootuse taga oli mõnus üllatus kõigile, kes projekti partneritest olid veel kooli jäänud (mõned pidid kahjuks varem saarelt lahkuma). Lapsevanemad olid lõunaks valmistanud mõnusa lahkumispeo laua, kus leidus nii magusaid kui ka soolaseid suupisteid. 

Peale peolauda oligi aeg laeva peale liikuda. Kartsime juba, et oleme hiljaks jäänud, kuid tegelikult saime suuremate viperusteta hüdrofoili peale. Ees ootas tormine meri. Nagu selgus oli reisijate hulgas ka neid, kes rappuvat merd hästi ei talunud, kuid meie viikingite seltskond pidas sellele pooletunnisele katsumusele kenasti vastu.

Kell 14:00 olime juba Trapani bussis, suunaga Palermosse. Palermosse jõudsime 16:15 - liikusime kohvrite kolisedes läbi lärmaka linna juba tuttava hotelli poole. Kui olime toad kätte saanud ja veidi ka puhanud, võtsime nõuks linna peale minna. Tüdrukud tahtsid eeskätt Palermo McDonaldsit külastada, teised aga soovisid näha Palermo katedraali. Lõpuks alustasime üheskoos katedraali otsinguid - liikusime läbi kitsaste, lärmakate, aga huvitavate ja eksootiliste tänavate ja siis korraga - padukas, tublisti üle harju keskmise, korraliku marutuule ja paraja mölluga pirakas. Olime selleks ajaks jõudnud just ühele väikesele turule - saime päästva katuseräästa alla ja seal me siis jälgisime seda turul valitsevat segadust, mida tuul ja vihm korda saatsid. Vihmavarjud väändusid tagurpidi; müüjad üritasid päästa, mis päästa annab; mõned kiirustasid kähku vihma eest varju alla; need kes juba varju all olid, said seda sagimist lõbusalt pildistada ja filmida.

Katedraali leidsime samuti üles ja see oli vaatamist väärt. Peale seda jagunes meie seltskond kaheks - Morten liikus koos tüdrukutega McDonaldsi poole ja Sirje, Katre ja Arnek jäid Palermo vanalinna imetlema. 

Vanalinn oli sõnulseletamatult kaunis. See oli midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna, aga mis on nii teistmoodi meie kodukohale ja mis jääb mälestuskilluna end meenutama ilmselt elu lõpuni.

Laupäev ei pakkunud meile - reisi jooksul juba karastunud grupile, erilisi väljakutseid. Lennud - Palermo-Frankufurt, Frankfurt-Tallinn - kulgesid sujuvalt; olime muidugi väsinud ja kõigil koju jõudmise mõtted peas. Kell 18 olime Tallinnas ja sealt liikusime kahe autoga Saaremaa suunas. Jõudsime üheksase praami peale ja reis lõppes, kel varem, kel veidi hiljem, aga umbes kella 23 paiku. 

Nädala ajaga kogesime saarel nii mõndagi. Liblikakujuline Favignana ei ole vaid paradiisisaareke Vahemeres, seal on ka omad valupooled. 

Saarel on soe, päikseline, maitsev söök, ütlemata soolane türkiis-sinine merevesi, toredad inimesed, abiks tuleb ka itaalia keele oskus, sest paljud kohalikud inglise keelt ei oska.

Saare nii-öelda maamärgiks on Monte Santa Caterina mäe tippu 15.sajandil ehitatud kindlus. See paistab väikesel saarel pea kõikjale. Kahjuks sel korral me selle 310 meetri kõrguse mäe tippu ei jõudnud.

Ahhetama pani loodus ja taimestik. Silm otsis midagi tuttavat, aga koduste kadakate asemel vohasid saarel kaktused, palm oli tavaline puu, põllulappidel kasvasid peamiselt viinapuud, oliivipuud, melonid. Ja hulgaliselt oli taimi, mida meie tingimustes saab kasvatada ainult toalilledena, ja ka siis ei omanda nad sellised suursuguseid mõõtmeid nagu Favignanal näha sai.

Favignana linnakeses oli näha rohkesti kasse. Neid oli nii kitsastel tänavatel, sadamakail, kui ka mere ääres. Ühelt poolt tore ja armas, aga lindudele pole see kindlasti meeltmööda. Linnulaulu oligi vähe kuulda, samas oli ju ikkagi juba sügis, võibolla ka sellepärast valitses suhteline vaikus. Tsikaadide siristamist oli see-eest  saarel kuulda rohkesti.

Tõrvatilgaks paradiisisaarele oli kindlasti prügi, mida leidus rohkelt nii tänavatel, teepervedes, merevees. See inimeste poolt tekitatud ulatuslik probleem jäi silma. Ja see on murekoht, millega inimkond teeb kahju nii siin kui seal (loopides sodi mõtlematult loodusesse, kus pole selle õige koht), kahjustades nii loomade-lindude elukeskkonda ja endast nõrgemate elusid. Nagu eespool kirjeldatud, osalesime paranenud kilpkonnade merre tagasi laskmise juures, mis lõpuks selle sama prügi tõttu jättis kahetised tunded. Sealsamas rannas ulpisid vees erinevad plastikujäägid ja ka üks sinine kummikinnas.

Reis õpetab. Mõnda asja peab isiklikult kogema, raamatutarkusest üksi ei piisa. Olen seda omal nahal tunda saanud! Meie saime! Näiteks seda, kui soolane on Vahemere vesi. Reis annab ka teadmisi teistest inimestest ja iseendast. Kuidas ma raskustega hakkama saan? Kuidas ma lennujaamas igavust peletan? Kas ma julgen võõraste inimestega suhelda? Kuidas ma keerulise olukorra lahendan?

Tänulikkust õpetab. Saab olla tänulik nii selle eest, et sellisesse imelisse kohta sattusime; ajahüppe eest Eestimaa sügisest sooja kliimasse; elamuste, kogemuste ja mälestuste eest saab olla tänulik. Oleme tänulikud!

Reisiseltskonda kuulusid Kärla põhikooli 7. klassi õpilased Rosette Leemet; Laurete Avik, Laura Riin Pähn, kooli direktor Sirje Ellermaa, inglise keele õpetaja Morten Mägi Ravn, kunstiõpetaja Katre Lember ja huvijuht Arnek Grubnik.

Vaata ka suurt PILDIGALERIID

Kärla Põhikooli õpetajad ja õpilased osalesid 10.-14. oktoobrini Itaalias Erasmus+  rahvusvahelises koostööprojektis Small islands to make future citizens grow.

Kohtumine leidis aset Sitsiilia maakonnas asuval Favignana saarel. Saar on umbes Naissaare suurune (pindala ca 19 km²) ja kuulub Egadi saarestikku Vahemeres.

Pühapäev - 9. oktoober. Reis algas elamusterohkelt. Nimelt meie plaanitud õhureis Sitsiilia pealinna Palermosse asendus lennu ajal äikeseilma tõttu hoopis reisiks Cataniasse. Eht-itaalialik temperatuur ja temperament võtsid meid vastu kohe, kui olime Cataniasse jõudnud.

Olime null-punktis, vales lennujaamas, seetõttu öömajata, mida Sirje käigu pealt lahendama hakkas. Kuna olime Sitsiilia teises servas ja Palermost 200 km kaugusel, siis pidid lennufirmad kõigile reisijatele bussid Palermosse organiseerima, kuid meie lennufirma - Lufthansa - ei saanud ülesandega hakkama. Nii me siis otsisime lahendusi ja samal ajal vaatasime, kuidas itaalia padre ehk pereisa oma pahameelt bussist mahajäämise tõttu pitsakarbi peale välja valas ning selle lihtsalt tänavale maha loopis. Ilm oli küll mõnusalt soe, aga reisinud olime selleks ajaks juba piisavalt pikalt, nii et soov kiiresti hotelli jõuda oli meil kõigil. Smugeldasime end Ryanairi bussi peale. Kesköö paiku olime Palermos ja peale väikseid sekeldusi taksode otsimisega lõpetasimegi esimese päeva Itaalias mõnusas bussijaama lähedases majutusasutuses (New B&B Dimora Annulina). 

Järgmisel hommikul (hoolimata mõningatest ööhäältest), ärkasime kõik reipamatena ning olime valmis uuteks seiklusteks. 

Kõigepealt sõime tagasihoidlikku B&B hommikusööki (miks need itaallased nii kangesti kõiki kuivikuid ja küpsiseid kilepakenditesse topivad?); seejärel kahekorruselise bussi peale ja järgmise sihtkoha - Trapani - poole teele. Ilm oli küll vihmane, aga sellegipoolest oli põnev bussiaknast liiklust, inimesi tänavatel ja hiljem ka kauneid loodusmaastikke vaadata ja pildistada. 

Trapanisse jõudes soetas inglise keele õpetaja Morten meile kõigile hüdrofoili piletid ja kell 12:20 hakkasime Liberti Lines kompanii Vittoria M nimelise alusega Favignana poole liikuma. 

Ilm oli vahepeal päikeseliseks muutunud ja kohtumine Favignana sadamas teiste projektipartneritega toimus juba mõnusas südasuvises kuumuses ja päikesepaistes.

Kuna vahemaad Favignana linnakeses on väikesed, siis liikusime järgmisesse kohta - nimelt pidulikule lõunasöögile - jala. La Pinnatas restoran üllatas meid erinevate kohalike roogadega - sõime kuskussi kalaga, pastat rohkes tomatikastmes ja muudki hõrgutavat või siis üllatusi valmistavat.

Edasi läksime koos kohvritega otse kooli. Kool (Instituto Comprensivo Antonino Rallo) asub  helekollases kahekorruselises kivimajas. Kool asub muuseas otse vangla kõrval!!! 

Uksest sisse astudes ootas meid kohe üllatus - õpilased olid end kooli fuajees treppidele sättinud, kõigil projektiga seotud partnerriikide lipud käes. Ja peagi kõlas Euroopa Liidu hümn ehk Ludwig van Beethoweni Ood rõõmule, mille esitasid  flöötidel kohalikud koolitüdrukud. Muusikapaladele järgnes ka kooli direktori kõne. 

Põhikooli ruumid olid meie kooli ruumidega võrreldes pehmelt väljendades tagasihoidlikumad. Ruumides oli vilets akustika, paljudes klassides lauad-toolid vanad. Samas - arvutiklassis olid korralikud Apple lauaarvutid. 

Saime väikese ülevaate Favignanast, samuti eesootavatest päevadest ja peale kella 17 olime esimese koolipäevaga ühele poole saanud. Edasi ootas vaba aeg, mida sisustati puhkamisega hotellis (B&B Il Tufos), ujumise ja poodlemisega.

Teisipäeval, 11. oktoobril jagati projektiga seotud õpilased ja õpetajad kuueks rühmaks ning algas liitreaalsus-programmi AR MAKR õppimine. 

Umbes kella 10 paiku hommikul läksime aga kahe naljaka buss-rongiga randa, kus toimus plastikuvigastustest terveks ravitud kilpkonnade (Caretta caretta ehk merikilpkonnade)  merre tagasilaskmine. Kilpkonnade vettelaskmisel said Laurete ja Laura Riin oma panusena aidata neid veepiirini viia.  

Kell 12 seilasime Favignana sadamast kolme kaatriga saare omanäolist rannikut vaatama ja ilusat suveilma nautima. 

Esimene peatuspaik oli Cala Rossa - üks kuulsaimaid randu Favignanas. Vesi oli imeliselt sinine ja varsti oli enamik paadiseltskonnast juba vees. 

Järgmine pikem peatus oli Bue Marino Beach. Ujumine jätkus. Peagi läks ka lauluks ja tantsuksning kohapeal valmistati ka maitsev suupistete ja pastaroaga lõunaeine - kolm alust oli ühiseks suureks tegevuspaigaks kokku hiivatud ja ühest paadist teise liikudes nauditi kõike, mida päeval pakkuda oli.

17:45 olime tagasi Favignana sadamas. Tagasiteel saime ka suuremat loksumist tunda, lained peksid laeva sisse, nii et enamus meist olid kuivale maale jõudes parajalt märjad. 

Päeva lõpetasid mõned meist pizzade söömisega.

Kolmapäeval, 12. oktoobril oli ilm näitamas oma vihmasemat palet. Koolis tegelesid kõik grupid liitreaalsuse ülesandega; enamikele valmistas see peavalu, sest Ipad-id ei olnud just kõige koostööaltimad; tehniliste probleemide ületamiseks ja programmiga põhjalikumalt tutvumiseks tekkis Rosettel idee, et võiksime ühe tahvli hotelli küsida. Mida me ka tegime. Etteruttavalt võib öelda, et õhtune ilm oli vihmane, nii oli AR MAKR äpiga toimetamine päris lõbus ajaviide.

Päeval aga külastasime endist tuunikalatehast, milles tänapäeval asub muuseum. 

See 1859. aastal ehitatud tuunikala töötlemise tehas kuulus kuulsale Florio perekonnale, kelle dünastiale pani aluse Vincenzo Florio vanem (1799-1886). 

Vincenzo Florio leiutas tuunikalakonservide säilitamiseks uue tehnoloogia, millega kindlustas oma perekonnale konkurentide ees edu ja läbilöögivõime. 

Tehas tegutses 1977. aastani. Muuseumis saime oma silmaga näha paate, millega tuunikala püüti; samuti püünise mudelit, mille abil muuseumi giid selgitas, kuidas kalapüük toimus. Tuunikalad on suured - ei olnud ime, kui kala oli üle 2 meetri pikk ja 1,5 meetrise ümbermõõduga.  

Muuseumisse oli üles seatud ka videoinstallatsioon, kus oma raskest tööst jutustasid virtuaalselt endised kalamehed ja tehasetöötajad.

Kolmapäeval käisime ka väga huvitavas aias, millel nimeks Impossible Garden (Giardino dell’Impossibile) - nimelt ei uskunud saarerahvas, et sellest ideest asja saab. Aga sai! 

Aed asetseb ca 40 000 m² maa-alal, millest osa asetseb maapinnast madalamal - nimelt on Favignana saarel juba mitu sajandit kohalikku kivimit kaevandatud (kivimi ingliskeelne nimetus on tuff ning see on tekkinud peamiselt vulkaanituha kivistumisest).  Ühte sellisesse “kaevandusse” rajaski Maria Gabriella oma aia, kuhu ta on istutanud ligi 500 erinevat taime. Meil avanes võimalus aia loojat oma silmaga näha. Lisaks tehti meile aias giidituur, mille käigus tutvusime paljude huvitavate taimede ja puudega; samuti räägiti sellest, kuidas vanasti tuffi kaevandamine käis. 

Neljapäeva hommik algas äikesetormiga. Vihma tuli taevast ämbritega, nii et hommikusöök hotelli teise korruse rõdul oli veidi ekstreemne. 

Kooli poole hakkasime liikuma ka veidi hiljem kui tavaliselt, sest ootasime vihmasaju lõppu. Tänavad nägid välja nagu jõed, aga mida aeg edasi, seda selgemaks ja kuivemaks ilm läks.

Kell 14:00 toimus koolis AR MAKR äpiga loodud tööde esitlus. Ükski töö ei olnud just perfektse teostusega, kuid täiuslikust teostusest olulisem oli uute oskuste omandamine ja katsetamine.

Itaalias käies peab kindlasti kohalikku jäätist ka proovima. Külma maiust saab jäätisepoest ehk -baarist (itaalia keeles gelateria) Olime seda ka juba varem teinud, aga neljapäevane jäätiseamps oli justkui valmis saadud esitluste (suur töö selja taga) tähistamaks

Reede, 14. oktoober - Favignanalt lahkumine. Nädal oli kulgenud väga ruttu, lausa kahju oli juba saarelt lahkuda. Viimase saarel viibimise päeva ilm oli ka ülimõnus. Päike paistis, aga oli tuuline, nii et üleliigset palavust ei olnud ja sai nautida päikest, merd, ilusaid vaateid. 

Jätsime oma ilusa hotelli ja selle töötajatega hüvasti ning läksime - nüüd siis juba suuremaks paisunud kohvritega - kooli poole. 

Koolis valitses viimase päeva tohuvapohu - oodati justkui midagi, aga mida? Keegi justkui ei teadnud. Igal juhul mõne aja pärast tehti ettepanek, et võiksime minna kilpkonnade varjupaika - ehk siis keskusesse, kus kilpkonni nende plastikuvigastustest terveks ravitakse. Kokku oli keskuses 3 “patsienti”. Kõik eraldi väikestes sinistes basseinides. Õnnetud, üksikud, haavatud. Kurb vaatepilt.

Aga hommikuse ootuse taga oli mõnus üllatus kõigile, kes projekti partneritest olid veel kooli jäänud (mõned pidid kahjuks varem saarelt lahkuma). Lapsevanemad olid lõunaks valmistanud mõnusa lahkumispeo laua, kus leidus nii magusaid kui ka soolaseid suupisteid. 

Peale peolauda oligi aeg laeva peale liikuda. Kartsime juba, et oleme hiljaks jäänud, kuid tegelikult saime suuremate viperusteta hüdrofoili peale. Ees ootas tormine meri. Nagu selgus oli reisijate hulgas ka neid, kes rappuvat merd hästi ei talunud, kuid meie viikingite seltskond pidas sellele pooletunnisele katsumusele kenasti vastu.

Kell 14:00 olime juba Trapani bussis, suunaga Palermosse. Palermosse jõudsime 16:15 - liikusime kohvrite kolisedes läbi lärmaka linna juba tuttava hotelli poole. Kui olime toad kätte saanud ja veidi ka puhanud, võtsime nõuks linna peale minna. Tüdrukud tahtsid eeskätt Palermo McDonaldsit külastada, teised aga soovisid näha Palermo katedraali. Lõpuks alustasime üheskoos katedraali otsinguid - liikusime läbi kitsaste, lärmakate, aga huvitavate ja eksootiliste tänavate ja siis korraga - padukas, tublisti üle harju keskmise, korraliku marutuule ja paraja mölluga pirakas. Olime selleks ajaks jõudnud just ühele väikesele turule - saime päästva katuseräästa alla ja seal me siis jälgisime seda turul valitsevat segadust, mida tuul ja vihm korda saatsid. Vihmavarjud väändusid tagurpidi; müüjad üritasid päästa, mis päästa annab; mõned kiirustasid kähku vihma eest varju alla; need kes juba varju all olid, said seda sagimist lõbusalt pildistada ja filmida.

Katedraali leidsime samuti üles ja see oli vaatamist väärt. Peale seda jagunes meie seltskond kaheks - Morten liikus koos tüdrukutega McDonaldsi poole ja Sirje, Katre ja Arnek jäid Palermo vanalinna imetlema. 

Vanalinn oli sõnulseletamatult kaunis. See oli midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna, aga mis on nii teistmoodi meie kodukohale ja mis jääb mälestuskilluna end meenutama ilmselt elu lõpuni.

Laupäev ei pakkunud meile - reisi jooksul juba karastunud grupile, erilisi väljakutseid. Lennud - Palermo-Frankufurt, Frankfurt-Tallinn - kulgesid sujuvalt; olime muidugi väsinud ja kõigil koju jõudmise mõtted peas. Kell 18 olime Tallinnas ja sealt liikusime kahe autoga Saaremaa suunas. Jõudsime üheksase praami peale ja reis lõppes, kel varem, kel veidi hiljem, aga umbes kella 23 paiku. 

Nädala ajaga kogesime saarel nii mõndagi. Liblikakujuline Favignana ei ole vaid paradiisisaareke Vahemeres, seal on ka omad valupooled. 

Saarel on soe, päikseline, maitsev söök, ütlemata soolane türkiis-sinine merevesi, toredad inimesed, abiks tuleb ka itaalia keele oskus, sest paljud kohalikud inglise keelt ei oska.

Saare nii-öelda maamärgiks on Monte Santa Caterina mäe tippu 15.sajandil ehitatud kindlus. See paistab väikesel saarel pea kõikjale. Kahjuks sel korral me selle 310 meetri kõrguse mäe tippu ei jõudnud.

Ahhetama pani loodus ja taimestik. Silm otsis midagi tuttavat, aga koduste kadakate asemel vohasid saarel kaktused, palm oli tavaline puu, põllulappidel kasvasid peamiselt viinapuud, oliivipuud, melonid. Ja hulgaliselt oli taimi, mida meie tingimustes saab kasvatada ainult toalilledena, ja ka siis ei omanda nad sellised suursuguseid mõõtmeid nagu Favignanal näha sai.

Favignana linnakeses oli näha rohkesti kasse. Neid oli nii kitsastel tänavatel, sadamakail, kui ka mere ääres. Ühelt poolt tore ja armas, aga lindudele pole see kindlasti meeltmööda. Linnulaulu oligi vähe kuulda, samas oli ju ikkagi juba sügis, võibolla ka sellepärast valitses suhteline vaikus. Tsikaadide siristamist oli see-eest  saarel kuulda rohkesti.

Tõrvatilgaks paradiisisaarele oli kindlasti prügi, mida leidus rohkelt nii tänavatel, teepervedes, merevees. See inimeste poolt tekitatud ulatuslik probleem jäi silma. Ja see on murekoht, millega inimkond teeb kahju nii siin kui seal (loopides sodi mõtlematult loodusesse, kus pole selle õige koht), kahjustades nii loomade-lindude elukeskkonda ja endast nõrgemate elusid. Nagu eespool kirjeldatud, osalesime paranenud kilpkonnade merre tagasi laskmise juures, mis lõpuks selle sama prügi tõttu jättis kahetised tunded. Sealsamas rannas ulpisid vees erinevad plastikujäägid ja ka üks sinine kummikinnas.

Reis õpetab. Mõnda asja peab isiklikult kogema, raamatutarkusest üksi ei piisa. Olen seda omal nahal tunda saanud! Meie saime! Näiteks seda, kui soolane on Vahemere vesi. Reis annab ka teadmisi teistest inimestest ja iseendast. Kuidas ma raskustega hakkama saan? Kuidas ma lennujaamas igavust peletan? Kas ma julgen võõraste inimestega suhelda? Kuidas ma keerulise olukorra lahendan?

Tänulikkust õpetab. Saab olla tänulik nii selle eest, et sellisesse imelisse kohta sattusime; ajahüppe eest Eestimaa sügisest sooja kliimasse; elamuste, kogemuste ja mälestuste eest saab olla tänulik. Oleme tänulikud!

Reisiseltskonda kuulusid Kärla põhikooli 7. klassi õpilased Rosette Leemet; Laurete Avik, Laura Riin Pähn, kooli direktor Sirje Ellermaa, inglise keele õpetaja Morten Mägi Ravn, kunstiõpetaja Katre Lember ja huvijuht Arnek Grubnik.

Vaata ka suurt PILDIGALERIID

Hetkel on lehel 0 kasutajat.